Speedway Eestis: ajalugu ja tänapäev
Mootorimürin, lendav pinnas, adrenaliin ja see kirjeldamatu pinge stardilindil – see on speedway. Spordiala, mis Eestis ehk ei ole nii laialt levinud kui mõnes naaberriigis, kuid millel on siin oma kindel koht, kirglikud fännid ja põnev ajalugu. See ala pakub vaatemängu ja emotsioone, mis haaravad kaasa esimesest hetkest. Astugem koos rajale ja vaadakem, kuidas Eesti speedway on aastate jooksul arenenud ning milline on selle tänane seis.
Speedway Eestis – kuidas kõik algas
Speedway, või nagu seda algusaastatel ka trekisõiduks kutsuti, hakkas Eestis laiemalt levima pärast Teist maailmasõda. Nõukogude perioodil oli motosport üldiselt populaarne ning speedway leidis oma niši teiste tehnikaspordialade kõrval. Esimesed rajad olid tihti kohandatud staadionid või isegi hipodroomid, kus julged mehed spetsiaalselt ehitatud mootorratastel kurve külitsi läbisid. Need olid ajad, kus tehnika oli lihtne, kuid sõitjate julgus ja oskused pidid olema seda suuremad. Need esimesed võidusõitjad olid tõelised pioneerid, kes panid aluse spordialale, mis nõuab erilist segu tehnikatunnetusest, reaktsioonikiirusest ja jäägitust pühendumisest. Rajad nagu legendaarne Kose-Lükati ringrada Tallinnas või hilisemad spetsialiseerunud staadionid nägid mitmeid tuliseid heitlusi ja kasvatasid peale põlvkondi sõitjaid. Kuigi rahvusvahelisel tasemel tippe pole Eestist sirgunud nii palju kui näiteks Poolast või Suurbritanniast, on meil olnud oma kangelased. Nõukogude Liidu meistrivõistlustel osalemine andis Eesti sõitjatele võimaluse end proovile panna väga tugevas konkurentsis. Need olid ajad, mil iga võistlus oli kui lahing. Ehkki paljud nimed ja saavutused võivad ajaloohämusse kaduda, on oluline mäletada seda indu ja kirge, mis Eesti speedwayd edasi viis. Just nende meeste töö ja pühendumus lõi vundamendi, millele tänane speedway toetub.
Mis teeb speedway eriliseks?
Speedway mootorratas on oma olemuselt petlikult lihtne – 500cc metanoolil töötav mootor, üks käik, sidur ja mis kõige tähtsam – puuduvad pidurid. Just pidurite puudumine teebki sellest alast nii erilise ja vaatemängulise. Kogu kiiruse kontrollimine ja kurvide läbimine toimub gaasi ja kehaasendi täpse juhtimisega, lastes tagarattal kontrollitud libisemisse. See nõuab uskumatut tunnetust ja julgust. Tsiklid on kerged ja kiirendavad meeletult, saavutades stardist esimese kurvini kiiruse, mis paneb südame kiiremini põksuma. Rajad on ovaalsed, tavalisalt 260–400 meetrit pikad ja kaetud spetsiaalse purustatud graniidist, savist või põlevkivituha segust kattega. Iga rada on erinev, nõudes sõitjatelt kohanemisvõimet ja tehnilist taipu. See on nagu tants masinaga, kus iga liigutus peab olema täpne ja ajastatud.
Väljakutsed ja uued suunad taasiseseisvunud Eestis
Eesti taasiseseisvumisega avanesid uued võimalused, kuid tekkisid ka uued väljakutsed. Majanduslikud raskused ja spordisüsteemi ümberkorraldamine mõjutasid ka speedwayd. Mitmed rajad jäid kasutuseta ning ala kandepind kahanes. Samas leidus entusiaste, kes ei lasknud speedway leegil kustuda. Hakati otsima uusi võimalusi, korraldama võistlusi ja otsima kontakte välismaailmaga. See oli omamoodi ellujäämisperiood, kus iga võistlus ja iga uus sõitja oli väike võit. Kohtla-Nõmme ja kunagine Tabasalu on olnud uuema aja keskusteks, kus on püütud ala elus hoida ja arendada. Kuigi Tabasalu rada on tänaseks minevik, oli selle mõju Eesti speedwayle märkimisväärne. See näitab, kui habras võib ühe spordiala käekäik olla, sõltudes tihti vaid mõne üksiku entusiasti jõupingutustest ja kohaliku omavalitsuse toest.
Eesti speedway täna ja homme
Tänasel päeval hingab Eesti speedway, kuid mitte täiel rinnal. Ala peamiseks keskuseks on kujunenud Kohtla-Nõmme, kus asub praegu ainus aktiivne ja rahvusvahelistele nõuetele vastav speedwayrada Eestis. Seal korraldatakse Eesti meistrivõistlusi ja ka rahvusvahelisi võistlusi, mis toovad kohale sõitjaid Lätist, Soomest, Poolast ja mujalt. See on koht, kus noored saavad esimesi kogemusi ja kogenumad sõitjad hoiavad oma oskusi teravana. Siiski on ala suurimaks väljakutseks järelkasvu leidmine ja hoidmine. Speedway on tehniliselt nõudlik ja kulukas ala. Varustuse hankimine, tsikli hooldamine ja võistlustel osalemine nõuab märkimisväärseid ressursse, mida noortel ja nende peredel pole alati lihtne leida. Ala tegevust koordineerib Eesti Autospordi Liit (EAL), kuid laiem tugi ja rahastus on jätkuvalt kriitilise tähtsusega.
Praegused sõitjad ja võistlused
Vaatamata väljakutsetele on Eestis siiski aktiivseid sõitjaid, kes hoiavad speedway lippu kõrgel. Nimed nagu Rene Aas on tuttavad paljudele motosõpradele. Just nemad on need, kes inspireerivad noori ja näitavad, et ka väikeriigist on võimalik sel alal läbi lüüa, vähemalt regionaalsel tasandil. Eesti meistrivõistlused on peamine kodumaine võistlussari, kuid Eesti sõitjad osalevad sageli ka Läti, Soome ja teiste lähiriikide võistlustel, et saada tugevamat konkurentsi ja rohkem sõidupraktikat. Rahvusvaheliste võistluste korraldamine Kohtla-Nõmmes on samuti oluline, tuues Eestisse rahvusvahelist taset ja pakkudes pealtvaatajatele põnevaid elamusi. Need võistlused on kui väikesed festivalid, kus kohtuvad kirglikud fännid ja kiired sõitjad.
Tulevikuleek: kas Eesti speedway tõuseb tuhast?
Eesti speedway tulevik sõltub paljudest teguritest. Kõige olulisem on leida viise, kuidas ala noortele atraktiivsemaks muuta ja tagada neile treeningvõimalused ning taskukohane ligipääs tehnikale. Klubide ja entusiastide roll on siin hindamatu, kuid vaja on ka laiemat toetust – nii kohalikul kui riiklikul tasandil. Rahvusvaheline koostöö, eriti Läti ja Soomega, on samuti võtmetähtsusega, pakkudes Eesti sõitjatele rohkem võistlusvõimalusi ja tugevamat konkurentsi. Speedway on spordiala, mis pakub unustamatuid emotsioone nii sõitjatele kui pealtvaatajatele. Selle potentsiaal Eestis pole kindlasti ammendunud. On vaja uut sädet, uut energiat ja usku, et see adrenaliinirohke ja vaatemänguline ala võiks taas tõusta uuele tasemele. Ehk peitub just praeguste noorte hulgas see järgmine täht, kes viib Eesti speedway taas maailmakaardile? Lootus jääb ja kirg põleb edasi.
